Kogulugu

Hunnik IED-sid ja üks hoiatuslask koera suunas, loetleb Eesti sõdur viimase kahe nädala tipphetki Afganistanis. Ehkki alanud suuroperatsiooniga Moshtarak tuleb välismeedias pidevalt uudiseid eelkõige nii Briti kui ka ameeriklaste sõdurite inimkaotustest, pole Eesti väeüksusele Moshtarak midagi üliohtlikku siiani kaasa toonud. Sootuks rahulikuks on hoopis läinud.

„Ega taliibid pole rumalad ja niipea, kui operatsioon algas, lõppesid püssilasud kui ka laagri pihta lastud raketid – hoobilt,“ võtab Eesti sõdur viimased kaks nädalat kokku. „kõige olulisem ongi nüüd operatsiooniga võidetu hoidmine, sest muidu on nad kohe kõik tagasi.“

Suurem osa Eesti väekontingendist Afganistanis asetseb sõna otseses mõttes jumalast ära unustatud maal – Wahidi patrullkeskuses, mis asub kümneminutilise kopterilennu kaugusel nii brittide suurbaasist Camp Bastionist kui ka Helmandi provintsi pealinnast Lashkar Gah’st. Ühe tõkkemüüri ääres voolab osa kanalivõrgustikust, mis on loonud kollakashalli kõrbesse väikse oaasi, kuid ka see ei takista kõrbele omastest liivatormidest, kuid ilm on vabariigi aastapäeval rangelt üle +25 kraadi, mis võib kodus lumes sumpavatel inimestel meele kadedaks ajada.

Laagris asub lisaks sajakonnale eestlasele veel ka britte ja afgaani võitlejaid. Lisaks neile üks õnnetu kukk, kes paneb viimaste nädalate jooksul sõduri hambaid isegi rohkem krigistama kui oht väljaspool laagri müüre. „Meie poisid kasvatasid kana, aga ühel hommikul oli kana kadunud, sest afgaanid otsustasid ta supiks teha,“ selgitatakse olukorda. Eesti noored sõdurid olid sündmusest väga löödud ning löödud on ka kukk, kelle üksindus on täiesti segadusse ajanud ning kiremist kostub ka öises pimeduses.

Ent ei saa mingil juhul arvata, et kui teised väeosad Afganistanis suurte jõududega peale tungivad ja kaotusi kannavad, siis oleks ka eestlastel praegune olemine lust ja lillepidu talviselt maheda päiksepaiste all – ikka need IED-d, mis on seni toonud ka eestlastele kõige enam kaotusi. „Nad ei kasuta enam metalli pommide valmistamisel ja seetõttu on metalliotsija muutunud sisuliselt kasutuks,“ selgitatakse ajakirjanikule ning näidatakse viimast üles kaevatud pommi, mille otsas ootas 25 kilo väetist. „Kaks laudplaati, mille vahel asub grafiitpulk ehk astud peale ja käibki pauk.“

Pomme on pandud teele, puude otsa, teede ääres asuvatesse kraavidesse, kuhu tulistamise korral sõdurid tulepositsioonidele asuda võiks ehk kõikjale, kuhu inimmõistus neid panna oskab. Kuidas aga kahest lauajupist pomm, mida ei võta ei metallidetektor ega muu tehniline vidin, üles leiti? See paneb sõduri naeratama ja näitama näpuga pioneeride suunas, kelle ülesanne ongi ohtlik teelõik esimesena läbida. „Mina pole siiani aru saanud, kuidas nad neid leiavad – tee on sile, vihm peal käinud ja jäljed kaotanud, aga ikka nad leiavad,“ kehitab sõdur õlgu.

Ka pioneer ise ei paljasta oma töönippe. „No juhtus,“ naeratab ta ning lisab, et pomme võib leida nii muutunud kivi asukoha pealt kui ka kohalike vihjete alusel, mis kõigi rõõmuks viimasel ajal ka kasvanud on. „Ega kohalikud üldiselt teavad, kus pommid on ning nemad ise neid teid siis ei kasuta.“

Kõige enam õnnetusi juhtubki esimestel missiooninädalatel, kui pioneer veel ei tea, milline tee täpselt on ja veel erilist kõhutunnet ei teki. Praegu võibki Wahidi ümbruses sisuliselt turvaliseks pidada 1,5 kilomeetrise läbimõõduga ala, kuid sealt edasi on pomme tihedamalt kui Joosep Tootsi unistuste saias. Nii on rekordiks üle 100 leitud lõhkekeha nädalas.

Pealegi ei paista ka lõhkeainena kasutatud väetis otsa saavat, sest mõne aasta eest otsustas Ameerikas keegi tark mees humanitaarabina kohalikku põllumajandus 300 tuhande tonni väetisega turgutada ja nii see humanitaarabi pahatihti koos sõduritega õhku lendabki.

„Meil kõigil on siin teisi sünnipäevi, kus mitu meest läheb mõne sentimeetri kauguselt pommist jalgsi mööda ja järgmised tulijatel enam nii ei vea,“ lausub sõdur. „Kaks korda on läinud Eesti tulejuht koos britiga väljale ja snaiper on siis tulistanud – britt on pihta saanud või ükskord läks ühel poisil kuul kiivrist läbi ja kui poleks peaga vastu soomuki ust ära löönud, siis oleks löök tal kaelaluu murdnud – õnne peab olema.“

Taliibe võrreldakse pahatihti Eesti ajaloo metsavendluse etapiga, kuid sõdur ei taha sellega nõustuda. „Välisvõitlejad on ikka enamasti taliibide põhijõud,“ väidab ta. „Kohalikele pakutakse aga pommi eest või tapetud koalitsioonivõitleja eest raha ning vaeses ühiskonnas ei näegi talupojad endal muud võimalust hierarhias tõusta, kui sellega kaasa minna.“

Wahidi läheduses asuvate külade lapsed on Eesti sõdurid juba ära hellitanud, sest Eesti patrullijat nähes koonduvad tema ümber kohe suur lastekari, kes nõuab kingitusi. Seejuures sujuvalt ka sõduri taskutesse käsi toppides. „Ise algul pakkusime ja nüüd on nad sellised, et mitte midagi saades võivad rusikad ja kivid appi tulla,“ sõnab sõdur kahetsevalt.

Suurest ideest põllumajandust ja viljakasvatust arendada pole samuti midagi välja tulnud, sest külasid ümbritsevad põllud on ikka enamasti ohakat meenutava taime all. „Mis see on?“ küsib naiivne ajakirjanik väeosa tõlgilt. „Moon,“ vastab tõlk rahulikult ja seirab ümberringi moonipõldudel töötavaid vanureid ja lapsi.

Mooniseemnete eest saadav sissetulek on kohalikele niivõrd hea teenistus, et seda ei võta ei püssi- ega nõiarohi. Kõige tipuks võib Wahidi patrullpostilt näha narkoturu tegevust. „Moonipõldude hävitamine pole meie töö, selle teevad ära kohalikud väed ehk anakad,“ selgitab sõdur.

Ometi leidub eluala, kus kohalikud vajavad eestlaste abi. Siin tuleb mängu leitnant Lauri Lemming – suurt kasvu ja rõõmsameelne kiilakas mees. Õppinud lastekirurgiks, aga nüüd sootuks sõjaväearst Afganistanis. Tema käest abi saama tulevad kohalikud tihti ja saabuvad oma haigetega otse baasi väravate alla. „Kohalikud arstid küsivad neilt raha, kuid meie teeme esmase ravi ju tasuta,“ põhjendab Lemming, kellele on tulnud juba ka esimesed stammkunded, kes tulevad iga pisema tervisehäda puhul abi küsima. „Eks me neid siis aitame.“

Nii näiteks saabub abi saama vana põlvemurega kohalik ning kohe paar tundi tunduvalt ohtlikumas seisus noor poiss, kes oskas põllul aktiveerida valgusmiini ja sai sealt tõsiseid põletushaavu. „Nägu põlenud ja käsi põlenud, kõhu peal oli veel vana ja suur põletushaav, mis näitab, et ta on korra juba sama asjaga kokku puutunud, aga näe – ei õpi,“ vangutavad sõdurid pead.

Ometi tuuakse Lemmingi juurde ainult mehi ja ühtegi naispatsiente pole Lemming seniste kuude jooksul kohanud. „Naisi siin ju ei loeta,“ kehitab ta õlgu.

„Mina nägin korra akna tagant piilumas,“ meenutab üks sõdur kohtumist kohaliku naisega. Teine lisab, et on vist ka näinud ja täitsa ilus oli teine, ent sellega nende kogemused ka piirduvad. Väga konservatiivne lõunapool on piisavalt piiratud, et naisi mitte mingi hinna eest võõrastele mitte näidata.

„Ükskord juhtus huvitav juhtum brittidega baasis, kui korraga keset ööd hüppas üle müüri sisse noor neiu,“ jutustab kolmas sõdur legendaarset juhtumit, kus võis tõesti kohalikku naist näha. „Britid olid algul kohutavalt ehmunud ja oleks ta peaaegu enesetaputerroristi pähe maha lasknud, kuid lõpuks selgus, et neiu põgenes vägistamise eest ja tahtis kõrvalasuvasse anakate laagrisse joosta, aga ajas laagrid sassi.“

Neiu pääses küll vägistamisest, kuid kohalike mõistus ei liigu lääneliku loogika järgi ja nii muutub lõbus vahejuhtum peagi kurvaks. „Järgmisel päeval laskis tüdruku isa ta kodus püssist maha, sest liiga palju uskmatuid olid teda katmata näinud,“ lõpetatakse lugu.

Suur osa sõduritest on veel väga noored mehed, kelle eakaaslased tegelevad kodumaal suuremat ja väiksemat sorti rumalustega. Nii ei maksagi imestada, kui tihti kuuled koduigatsusest nõretavaid küsimusi ja arutelusid.

„Kui paks see lumi siis ikka on?“

„Nii paks, et reisirong jäi lumme kinni?“

„Ei või olla?“


Või siis.

„Kas see Avatar on ikka nii hea kui räägitakse? Mul tüdruk kiitis taevani!“

Koduigatsust saab vähendada nii telefonitsi kodustega väikse viivituse kiuste rääkides või siis tavatingimuste suhtes väga aeglast internetti kasutades, mille mõnikordne ärakadumine poiste poolt suure meelepahaga vastu võetakse. „Tegelikult võib kodustega ühendust saada väga tihti, kuid alati ei teagi, kas see on hea, kuna nii võtad ikka kodused mured endaga kaasa, kuid siin oleks äkki isegi parem, kui saaks missioonile keskenduda,“ arutleb sõdur.

Ometi on üks asi, mis sõduritele kodumaalt vaadatuna haiget teeb. „Netikommentaatorid on nagu taliibid, näo ees naeratavad, aga selja taga panevad selliseid pauke,“ pahandab sõdur. „Või siis ajakirjanikud, kes kirjutavad, kuidas Afganistan muudab meid tapamasinateks.“

Muidugi, on posttraumaatiline stress, aga see pole ju tapamasinaks muutumine, pahandavad nad. „Kui tooks selle sõduri siia ööseks põllu peale ja vaataks, mis tast hommikul järgi jääb,“ pahandavad nad veelgi enam Õhtulehe ajakirjaniku peale, kes sellise kirjatükiga hakkama sai. „Meie suudame veel seda eirata, aga mida kodused mõtlema ja tundma peavad?“

Lisaks eitavad sõdurid, nagu oleksid nad lihtsalt sõjardid, kes Afganistanis oma teatud ihasid rahuldavad. „Kui ikka oled taliibidega kontaktis ja pead end mutta sisse kaevama, et kuulide eest pääseda, siis ei mõtle enam keegi, et tahaks kedagi tulistada,“ lausub sõdur. „Sellised mõtted võivad olla ainult väga noorel sõduril esimestel päevadel.“

„Või rõõmustatakse, et kui meil keegi viga või surma saab ja parastatakse, et mida me siia siis ronisime,“ mõtleb sõdur. „Küsige seda poliitikutelt, sest nemad meid siia otsustasid saata ning meie täidame vaid enda antud vannet ja ükski sõdur ei taha ju tegelikult sõda, sest siis peab ta ju tööle tulema.“

Aga mis Afganistanis saama hakkab? Ameerika president Barack Obama lubas ju väed välja tuua ning tasapisi hakata võimu üle andma kohalikele? Sõdurid, kes antud teemal üldse midagi öelda soovisid, vangutavad kahtlevalt pead. „Kohalikud on ära hellitatud ja nad ilmselt ei tahagi, et neid siia üksi võitlema jäetaks,“ kahtleb sõdur. „Ja ausalt öeldes ei usu, et niimoodi jätkates siin üldse midagi nii kiiresti ja positiivselt lahendust saab.“

Sama kinnitab ka pilt sõjaväebaasidesse, kus niigi mitmete ruutkilomeetrite suurused maa-aladel sõjalise operatsiooni toetuseks käib väga vilgas juurdeehitus ning lisaks sellele veel ka üha suuremad signaalid koalitsioonivägede arvu suurendamisest Afganistanis.